Eestis on antibiootikumiresistentsus veel suhteliselt madal ja meil on vaja teha kõik, et selline olukord säiliks, kirjutab infektsionist Pille Märtin, kelle sõnu vahendab portaal Med24.
Üks kriitilisemaid probleeme on seni tavaliste infektsioonhaiguste raviks kasutatud antibiootikumide kasutusvõimaluste kadumine. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on tähelepanu juhtinud nii tavainfektsioonide antibiootikumiresistentsuse (AMR) probleemile kui ka tuberkuloosi, HIV ja malaaria korral esile kerkinud AMR teemale - teravamalt 2015. aastal, kui anti välja üleilmne tegevusplaan. Milline on Eesti olukord?
Terviseamet andis septembris välja „Antimikroobse resistentsuse seire Eestis 2012-2016“ ülevaate. Ülevaates kasutatakse EARS-Net süsteemi (ECDC- Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse üks seiresüsteemidest) poolt kogutavaid andmeid (ainult verest ja liikvorist välja külvatud 8 kindlat mikroobi), zoonooside järelevalve andmeid ja laboritest 2016. aastal NAKIS süsteemi kaudu edastatud teatisi.
Kõige murettekitavam suund on enterobakteritest Klebsiella pneumoniae ligi kahekordne (17.8%->32,8%) resistentsuse kasv kolmanda põlvkonna tsefalosporiinide suhtes 2016. aastaks. Selliste bakterite poolt põhjustatud näiteks kusepõie põletiku, aga ka sepsise raviks ei saa praktiliselt muud kasutada kui karbapeneem klassi antibiootikume, mis on väga kallid, laia toimespektriga, ainult veenisisesed n-ö viimase rea antibiootikumid. Sellele klassile resistentseid K. pneumoniae tüvesid verekülvidest Eestis veel leitud ei ole, aga on üksikuid leide uriinikülvidest. Ravivõimalused on äärmiselt piiratud ning uusi antibiootikume ei ole juurde tulemas. Probleem on ulatuslik näiteks Itaalias, Kreekas, kus selliseid tüvesid on üle 50% uuritud materjalist.
Teine mikroobide grupp, mille suhtes on suund Eestis viimaste aastate jooksul püsinud soodne, on Staphylococcus aureus ja selle resistentus oksatsilliini suhtes (MRSA). MRSA osakaal püsib 3,1-3,5% juures invasiivsetest tüvedest. Selle mikroobi põhjustatud näiteks nahainfektsioonide raviks saab üksikute eranditega kasutada vankomütsiini (veenisisene, kallis, kõrvaltoimetega, n-ö viimane rida). Vankomütsiinravi foonil võib välja kujuneda vankomütsiinresistentsus mitte S. aureusel (neid tüvesid on maailmas juba leitud, meil mitte), vaid enterokokkidel (Enterococcus faecalis ja faecium). VRE tüvesid Eestis ei ole invasiivsetes materjalides olnud, taas on üksikud tüved ilmunud muudest materjalidest viimasel kahel aastal.
Zoonoosidest seiratakse Eestis Sallmonellasp. ja Campylobactersp. (kokkupuutepunkt veterinaaria ja toiduohutusega). Multiresistentseid salmonellasid on uuritud tüvedest leitud 2016. aastal 19,4% (2012. aastal oli see 8,7%). See on inimestel sooleinfektsiooni tekitajana tuntud bakter, mida reeglina antibiootikumidega ei ravita, aga suund on murettekitav, kuna tegemist on kohalike ja mitte sissetoodud tüvedega.
Tuberkuloosi seire ja ravi järelevalve andmed on pärit Eestis Tervise Arengu Instituudi andmebaasist. Tuberkuloosi raviks kasutatakse tundliku mükobakteri korral 3-4 preparaadi kombinatsiooni keskmiselt 6 kuu vältel. Multiresistentse (MDR) ja eriti resistentse tuberkuloosi (XDR) korral kestab ravi 1,5-2a. ja kauem. Sel juhul kasutatakse ka neid preparaate, millega ravitakse muidki infektsioone. Eestis on tuberkuloosi haigestumus oluliselt langenud. 1998. aastal oli esmashaigestumus 47,5 juhtu/100 000 elaniku kohta, 2016. aastal 12,7. MDR ja XDR osakaal esmashaigestumise hulgas on vaatamata juhtude vähenevale arvule ikka kõrge (10-20%). Selles osas on Eesti ECDC ja WHO teravama tähelepanu all.
HIV infektsiooni raviks kasutatavate ravimite suhtes on resistentsuse uuringuid tehtud alates 2008. aastast. Uuringute andmetel on ülekantud ravimresistentsust tuvastatud 5,5-7% esmaselt positiivseks osutunud proovidest, mida saab lugeda mõõdukaks. ARV raviga tegelevate ravikeskuste andmetel avastatakse resistentsus mõnele ARV ravimile ligikaudu 2,7 % ravisaajatest aastas.
HIV infektsiooni raviks kasutatvate antiviraalsete preparaatide (ARV) resistentsuse probleemiga tuleb aktiivselt tegeleda arvestades Eesti suurt HIV infitseeritute populatsiooni. Ravimeid lisandub juurde, ravi on patsiendile eluaegne ning vajalik ARV valik võib muutuda väga piiratuks.
Kokkuvõtteks on Eesti tugevateks külgedeks rahvusvaheliselt sertifitseeritud mikrobioloogia laborid (tekitajate ja resistentsuse üles leidmise taha ei jää midagi) ning järjest paranev erinevate külvide/proovide võtmise praktika. Eesti tugevuseks on ka selgelt ja rangelt reguleeritud antimikroobsete preparaatide kättesaadavus humaanmeditsiinis (retseptiravimid ambulatoorses praktikas, infektsioonikontrolli teenistused haiglapraktikas koos reservrea ravimite kasutuse kontrolliga, riiklikult finantseeritav otseselt kontrollitav tasuta ravi tuberkuloosi korral, riiklikult finantseeritav antiviraalne ravi HIV korral).
Järelevalve osas saab parandada erinevate infosüsteemide omavahelist suhtlemist, et andmete kogumine ei oleks nii suures osas „käsitöö“, nagu ta hetkel on. Samuti vastavate spetsialistide (infektsionistid, mikrobioloogid) jätkuvat koolitamist ning koolituste läbiviimisi nii elanikkonnale kui meedikutele ja riigi tuge antud teemale täiel määral pühendumise jaoks.
Eesti on maa, kus AMR on veel suhteliselt madal ja meil on vaja teha kõik, et selline olukord säiliks.
Pille Märtin on Terviseameti peaspetsialist antibiootikumiresistentsuse ja tervishoiuga seotud infektsioonide alal, Lääne Tallinna Keskhaigla juhatuse liige, infektsioonikontrolli osakonna juhataja.
Artikkel avaldatud 22.11.2017
