Kui inimene soovib verd loovutada, siis uuritakse tema tausta ja tehakse võimaluse korral vereloovutus. Siis jätkub täppistöö laborites ja tootmisruumides, kus ühe inimese verest valmistatakse komponendid paljudele abivajajatele.
«Mulle öeldi, et minu veri läheb laste raviks,» teadis veredoonorist pereisa Marko enne jaanipäeva Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) verekeskuses. Vereandmine mehes hirmu ei tekita ja ta püüab seda vähemalt kord aastas teha. See harjumus jäi sisse kaitseväes teenides, seal pakuti doonorluse võimalust.
Verekeskuse vanemarst Gulara Khanirzajeva ütles, et imikute ja laste raviks valitakse mittesuitsetajatest doonorite verd, keda on mitu korda uuritud. Vereloovutamisele järgneb aga põhjalik töö, et tagada turvalisus.
Kui ühel päeval kogutakse veri PERHi verekeskusesse kokku, siis järgmisel päeval hakkavad selle töötlemisega pihta tootmisoperaatorid. «Siin valmistatakse verekomponente, me alustame vere tsentrifuugimisega. Tsentrifuugimine tagab vererakkude kihistumise, millega luuakse vajalik eeldus verekomponentide lahutamiseks eraldamise teel,» kirjeldas verekeskuse juhtiv tootmisoperaator Alla Jaksen.
Kui veri tsentrifuugist väljub, on see kihistunud ja kotis saab näha mahukat kollakat, õhukest halli ja tumepunast vereosiste kihti. «Kergem vereosis ehk plasma tõuseb üles, keskmise kihi moodustavad kergemad valgelibled ja vereliistakud ning kõige raskemad punalibled on põhjas,» selgitas verekeskuse tootmisjuht-ülemarst Erna Saarniit. Järgnevalt pressitakse kolm kihistunud vereosist vereseparaatoris hermeetilise süsteemi kaudu satelliitkottidesse ning 450 ml doonoriverest ongi eraldatud kolm komponenti.
Täisverest eraldatud plasma külmutatakse ja väljastatakse haigla tellimusel patsientide raviks. «Kõik hüübimisfaktorid, mis on plasmas, lagunevad toatemperatuuril väga kiiresti. Meil on vaja neid säilitada ning selleks on ette nähtud kiirkülmutus. See kestab 45 minutit ja toimub temperatuuril –40 °C, siis ongi valmis värskelt külmutatud plasma,» kirjeldas Jaksen. Pärast seda pannakse plasma tavalistesse sügavkülmikutesse (–26 °C ja madalam temperatuur), kus saab seda säilitada kolm aastat.
Vereplasma ülekanne on vajalik suurte verejooksude ja hüübimishäirete korral ning see on toormaterjaliks plasmapreparaatide valmistamisel – sellest valmistatakse ka üle 20 ravimi, kirjeldas Saarniit. Plasmast eraldatakse ka hüübimisfaktoreid, mille kasutamine tagab patsientidele spetsiifilise ravi. Näiteks hemofiilia puhul vajab patsient üht konkreetset hüübimisfaktorit. Sellise vajaduse korral pole otstarbekas patsiendile üle kanda kogu plasmat, sest sellele kuluks suur kogus ja see oleks patsiendile väga koormav.
«Verekeskuse abipalved ei tähenda, et verevaru on otsas ja keegi võib jääda ravita. Varu jälgitakse pidevalt ja plaanitakse eeldatavat vajadust.»
Erinevalt pika säilivusajaga plasmast säilivad punalibled vaid 35 ja vereliistakud seitse päeva, seetõttu tuleb nende varusid eriti täpselt jälgida. Punaliblesid kasutatakse aneemia raviks, aga ka suurte verejooksude ja traumade puhul ning sünnitusabis. Vereliistakutel on aga tähtis roll vere hüübivuse tagamisel.
Pärast täisverest eraldamist lisatakse punalibledele toitelahus, et rakud oleksid säilitamise ajal elujõulised. Seda nimetatakse punaliblede suspensiooniks ja kasutatakse vereülekanneteks. Vereliistakute ja valgeliblede kihist eraldatakse aga spetsiaalse protseduuriga vereliistakud ning valmistatakse neist kontsentraat. «Vereliistakuid silmaga kontsentraadis ei näe, kuid elujõulised vereliistakud tekitavad spetsiifilise sillerduse, mis on nähtav vastu valgust. Seda nimetame inglijuusteks,» sõnas Saarniit.
Vereliistakuid säilitatakse inkubaatoris loksutavatel riiulitel, et need ei kleepuks. Neid vajavad näiteks keemia- ja kiiritusravi patsiendid, kelle organism ei tooda piisavalt vereliistakuid. «On doonoreid, kes loovutavad ainult vereliistakuid. Protseduur kestab kaua, inimene loovutab vereliistakuid ja ülejäänud veri kantakse talle kohe tagasi. Doonorid on väga tublid – kui on vaja abi, siis nad leiavad aja ja veedavad siin poolteist-kaks tundi,» kiitis Saarniit.
Alla tunniajase protseduuri käigus saab loovutada ka ainult plasmat. Sel puhul eraldatakse verest kohe plasma ning muud vereosised kantakse doonorile tagasi. Nii saab korraga koguda 720 ml plasmat, mida muidu loovutaks mitu täisveredoonorit.
Saarniit rõhutas, et verekeskuse abipalved ei tähenda, et verevaru on otsas ning keegi võib jääda ravita. Varu jälgitakse pidevalt ning plaanitakse eeldatavat vajadust. Näiteks kui haiglas on mitu kriitilist ja sama veregrupiga patsienti, tõuseb sellise grupi nõudlus. Kahtlemata peab verekomponente jätkuma ka erakorraliseks vajaduseks, mida ei osata prognoosida. «Me ei saa endale lubada seda, et verevarud on kriitilised – kui doonoreid aktiivsemalt kutsume, siis järelikult täiendame varusid,» kinnitas ta.
Sellele, et ohutud veretooted abivajajateni jõuaks, eelneb aga põhjalik eeltöö. Doonoril tuleb täita küsimustik ning seejärel toimub meditsiiniline läbivaatus, mille käigus verekeskuse meditsiinitöötaja esitab lisaküsimusi, näiteks reiside või võimaliku nakkusohu kohta, mõõdab hemoglobiini taset doonori sõrmeotsaverest jne.
Vanemarst Khanirzajeva selgitas, et vere ohutuse tagamiseks uuritakse doonoriverd verekeskuse laboris B-hepatiidi, C-hepatiidi, süüfilise ja HIV suhtes. «Haiglasse läheb ainult see veredoos, millel nakkusmarkereid pole tuvastatud. Kui juhtub, et inimene loovutas verd ja tema vereproovist avastatakse nakkusmarker, siis võetakse doonoriga ühendust ja suunatakse ta infektsionisti konsultatsioonile,» rääkis ta. Seda juhtub harva ning enamikule tuleb üllatusena, et nad on enese teadmata olnud nakkusekandjad. Veredoos, milles leitakse nakkustekitaja, hävitatakse.
Sobid doonoriks, kui oled
terve, puhanud ja söönud;
üle 50 kg;
18–60-aastane;
verekeskusse tulles kaasa võtnud isikut tõendava dokumendi.
Sa ei sobi ajutiselt doonoriks, kui
põed parasjagu mõnda haigust;
tarvitad ravimeid (v.a vitamiinid, toidulisandid ja rasestumisvastased vahendid). Valuvaigistite (sh aspiriini sisaldavate) tarvitamine ei ole takistus, kui on piirdutud ühe-kahe tabletiga kergema tervisehäire ületamiseks;
oled tarvitanud vereloovutusele eelneval või samal päeval alkoholi;
oled viimase aasta jooksul reisinud eksootilistes riikides, kus esineb malaariat või muid Eestis harva esinevaid nakkusi;
sina või su partner on läbinud nõelravi, lasknud teha tätoveeringuid või naha augustamisi ja sellest ei ole veel möödas 4 kuud;
sind on hammustanud puuk ja sellest ei ole veel möödas 2 kuud;
seksuaalsuhtest mitteusaldusväärse või juhusliku seksuaalpartneriga on möödunud vähem kui 4 kuud.
Kui sul on kahtlusi või küsimusi, kas sobid doonoriks, küsi nõu verekeskuse arstilt (tel 617 3009) või vaata verekeskus.ee/doonorile.
